Tervist, mina olen Märten Matsu ja kirjutan 11.lennu nädalast, mis oli perioodil 15-21 september. Peaks mainima, et oli väga tihe ja muidu ka tore nädal. Siinkohal mainin ära ka seda, et ma pole just parim blogisse kirjutaja.
11. lend teeb hetkel tihedalt proove A. Tšehhovi näidendi "Kajakas" stseenide proovidega, mida me vahelduva eduga Kaljule ette näitame. Ega seal midagi lihtsalt pole, raske on. Aga muidu on ok. Siis käivad meil ka proovid Oleg Titovi lavastusega "Hiired on hiired".See on Ugala suurejooneline lavastus, milles teeb kaasa ainult meie lend ja kooli muusikud. Etendused on ainult detsembris, niiet SÕBER, ÄRA MUNE JA SOETA ENDALE PILET JUBA TÄNA UGALA KASSAST VÕI AADRESSILT www.ugala.ee . Proovid kisuvad alati kuidagi väga naljakaks , kuna meile meeldib vaadata kuidas Oleg end väljendab ja iga proov end korralikult käima tõmbab. Tänu Olegile pole need proovid sugugi igavad või tüütud.
Meie kaaslendur 11. lennust nimega Eduard on siiski jätkuvalt Pärnus, kus ta teeb kaasa Endal teatri lavastuses "Meie aja kangelased". Eks me kõik igatsesime teda, kuni ühel ilusal päeval oli Eduard taas koos meiega. Küll see oli ilus hetk. Tuli Endlast koos hulga raamatute ja sooja südamega. Aga nüüd ta läks jälle ära... :(
Üle pika aja saime kokku ka meie palavalt armastatud HELLAR BERGMANNIGA! Esimene tund ja kohe vastu hambaid. Ühesõnaga, hakkasime Berxiga lavavõitlust tasapisi õppima. Kõrvakiilud, lõuahaagid, põiklemised ja mida kõike veel. Samuti hakkasime ka vaikselt õppima vehklemist. Tundub huvitav ja lahe, kuid jalad võtab sigaläbi(räägin enda eest praegu, ma võibolla olen mingi nõrk, kes ei saa hakkama).
Reedel ja laupäeval oli meil koolis veel ka siuke huvitav asi nagu perfonksipäev. See kujutab endast seda, et kogu kooli etenduskunstide osakond jaotatakse gruppidesse ja nad peavad etteantud teemal korraldama kuskil enda poolt valitud kohas mingi perfonksi. See aasta oli teemaks rahu. Perfonkse oli kokku 11 ja need kõik olid toredad. Isiklikult pean välja tooma perfonksi, kus esines meie oma Martin Tikk paljana. Võin ausalt öelda, et see oli minu lemmikperfonks ja see perfonks läheb kindlasti tänu Martini vapustavale kehale ajalukku.
Ja siis me käisime laupäeval ka veel Tallinnas Vabas Lavas , kus oli Dimitri Krõmovi etendus: ÕHTUD KÜLAS DIKANKA LÄHISTEL: TÜHISTATUD. Peaks mainima, et oli väga huvitav ja omanäoline etendus, mis mulle isiklikult meeldis.
Kuna pealkirjas on veel kirjas ka HAIGLAJUTUD siis paari sõnaga ka sellest. Eile, 21. septebril, isusime Dajanaga kateedris diivanil, tegelesime oma asjadega ja korraga käis BOOOOOOM!, ning meile sadas kaela terve meie peakohal olnud riiul, koos kogu oma raske kolaga. Mina sain hea obaduse raske meigisahtliga piki pead ja Dajana sai ka mingite esemetega piki pead. Alguses see asi ei tundunud üldse nii hull ning otsustasime et ei lähe kohe traumasse. Kuid natukese ajapärast hakkas pea üha rohkem valutama ning tekkis ka kerge iiveldamine ning otsustasime minna haiglasse. Siin kohal kasutan võimalust ja tänan meie oma Tanel Tingi, kes oli nõus meid kohe ka sõidutama. Haiglas tehti meile kompuutitega mingid uuringud, kuid õnneks olid meie pead terved ning öeldi ainult, et peate nüüd kaks päeva kodus puhkama ja mitte rabelema.
Ma rohkem ei oska rohkem midagi kirjutada selle nädala kohta.
See oli Märten Matsu 11. lennust. Lugemiseni!
11. lend teeb hetkel tihedalt proove A. Tšehhovi näidendi "Kajakas" stseenide proovidega, mida me vahelduva eduga Kaljule ette näitame. Ega seal midagi lihtsalt pole, raske on. Aga muidu on ok. Siis käivad meil ka proovid Oleg Titovi lavastusega "Hiired on hiired".See on Ugala suurejooneline lavastus, milles teeb kaasa ainult meie lend ja kooli muusikud. Etendused on ainult detsembris, niiet SÕBER, ÄRA MUNE JA SOETA ENDALE PILET JUBA TÄNA UGALA KASSAST VÕI AADRESSILT www.ugala.ee . Proovid kisuvad alati kuidagi väga naljakaks , kuna meile meeldib vaadata kuidas Oleg end väljendab ja iga proov end korralikult käima tõmbab. Tänu Olegile pole need proovid sugugi igavad või tüütud.
Meie kaaslendur 11. lennust nimega Eduard on siiski jätkuvalt Pärnus, kus ta teeb kaasa Endal teatri lavastuses "Meie aja kangelased". Eks me kõik igatsesime teda, kuni ühel ilusal päeval oli Eduard taas koos meiega. Küll see oli ilus hetk. Tuli Endlast koos hulga raamatute ja sooja südamega. Aga nüüd ta läks jälle ära... :(
Üle pika aja saime kokku ka meie palavalt armastatud HELLAR BERGMANNIGA! Esimene tund ja kohe vastu hambaid. Ühesõnaga, hakkasime Berxiga lavavõitlust tasapisi õppima. Kõrvakiilud, lõuahaagid, põiklemised ja mida kõike veel. Samuti hakkasime ka vaikselt õppima vehklemist. Tundub huvitav ja lahe, kuid jalad võtab sigaläbi(räägin enda eest praegu, ma võibolla olen mingi nõrk, kes ei saa hakkama).
Reedel ja laupäeval oli meil koolis veel ka siuke huvitav asi nagu perfonksipäev. See kujutab endast seda, et kogu kooli etenduskunstide osakond jaotatakse gruppidesse ja nad peavad etteantud teemal korraldama kuskil enda poolt valitud kohas mingi perfonksi. See aasta oli teemaks rahu. Perfonkse oli kokku 11 ja need kõik olid toredad. Isiklikult pean välja tooma perfonksi, kus esines meie oma Martin Tikk paljana. Võin ausalt öelda, et see oli minu lemmikperfonks ja see perfonks läheb kindlasti tänu Martini vapustavale kehale ajalukku.
Ja siis me käisime laupäeval ka veel Tallinnas Vabas Lavas , kus oli Dimitri Krõmovi etendus: ÕHTUD KÜLAS DIKANKA LÄHISTEL: TÜHISTATUD. Peaks mainima, et oli väga huvitav ja omanäoline etendus, mis mulle isiklikult meeldis.
Kuna pealkirjas on veel kirjas ka HAIGLAJUTUD siis paari sõnaga ka sellest. Eile, 21. septebril, isusime Dajanaga kateedris diivanil, tegelesime oma asjadega ja korraga käis BOOOOOOM!, ning meile sadas kaela terve meie peakohal olnud riiul, koos kogu oma raske kolaga. Mina sain hea obaduse raske meigisahtliga piki pead ja Dajana sai ka mingite esemetega piki pead. Alguses see asi ei tundunud üldse nii hull ning otsustasime et ei lähe kohe traumasse. Kuid natukese ajapärast hakkas pea üha rohkem valutama ning tekkis ka kerge iiveldamine ning otsustasime minna haiglasse. Siin kohal kasutan võimalust ja tänan meie oma Tanel Tingi, kes oli nõus meid kohe ka sõidutama. Haiglas tehti meile kompuutitega mingid uuringud, kuid õnneks olid meie pead terved ning öeldi ainult, et peate nüüd kaks päeva kodus puhkama ja mitte rabelema.
Ma rohkem ei oska rohkem midagi kirjutada selle nädala kohta.
See oli Märten Matsu 11. lennust. Lugemiseni!