Ahoi, teatrirahvas!
Juba tükimat aega pole sellisest kummalisest nähtusest nagu TÜ VKA teatrikunst 11. lend veebiavarustes miskit kuulda olnud. Vaikus eetris. Mõned teist, armsad teatrihuvilised, on meid ehk juba sootuks unustanud. Teised jälle käivad piinliku järjepidevusega piilumas, et kas ehk TÄNA on lõpuks siiski see päev, kui teatrinoored taas oma tegemistest kirjutavad ja kergitavad pisutki saladusloori sellelt maagiliselt asjalt nimega teatrikool. Nüüd viimaks saate te rõõmustada, sest jah, täna tõesti on see imeline päev.
Siinkohal pean paslikuks enese ja kogu kursuse nimel piinlikult silmad maha lüüa, pisut punastada ja häbelikul häälel moka otsast poetada "palunvabandust". Esialgsest suurest plaanist meie vanema kursuse ( 10. lennu ) eeskujul iganädalaselt blogida, pole paraku asja saanud. Ikka on see blogivärk meelest läinud või on muud tegemised ees olnud. Kuid nüüd, kus ametlik vabandus kollektiivse skleroosi eest on edastatud, asugem asja juurde. Õigemini asjade, sest viimasest blogisemisest on möödas pea terve kuu ja tehtud on nii mõndagi. Siinkohal vabandan juba ennetavalt oma kursusekaaslaste ees, kuna võib juhtuda, et ma midagi kirjutamata unustan, mis viimase kuu jooksul toimunud on. Seda sel lihtsal põhjusel, et toimunud on kaunikesti palju.
UGALA TRUMBID KÄES
Kui Vanemuine sai endale alanud hooajast värskelt lõpetanud Lavaka lennust terve peotäie uusi trumpe, siis meie trumpame ja trambime ja ukerdame terve 11. lennuga pea igapäevaselt Ugalas. Jätkuvad jõululavastuse "Hiired on hiired" (lavastaja Oleg Titov) proovid. Nüüdseks oleme juba laudade tagant püsti tõusnud, tekstiraamatud käest pannud ning tammume, hüppame, naerame, nutame ja kogunisti tantsime, rääkimata laulmisest. See kõige olulisem "Mis meil siis seljas on?" on veel pisut lahtine, aga grimmikavandid on tehtud ja varaseid näidiseid neist saab piiluda siit veidi edasi kerides. Tõe huvides peab mainima, et tegu on originaalkavandide reproduktsioonidega, kuna originaalid ise on suur saladus ja Olegi valvsa pilgu alla seitsme luku ning riivi taga. Siiski leian ma, et maailmal on õigus näha, kes neid jõulude ajal kollitama tulevad. Ahjaa - trumbid. Et me nüüd nii palju aega teatrimajas veedame, anti meile kõigile ka päris isiklikud Ugala trumpkaardid. Piiks-piiks, uks avaneb ja pääsedki külma sügise eest sooja teatrimajja varjule. Vähemalt kuni lõputunnistuse saamiseni.
Juba tükimat aega pole sellisest kummalisest nähtusest nagu TÜ VKA teatrikunst 11. lend veebiavarustes miskit kuulda olnud. Vaikus eetris. Mõned teist, armsad teatrihuvilised, on meid ehk juba sootuks unustanud. Teised jälle käivad piinliku järjepidevusega piilumas, et kas ehk TÄNA on lõpuks siiski see päev, kui teatrinoored taas oma tegemistest kirjutavad ja kergitavad pisutki saladusloori sellelt maagiliselt asjalt nimega teatrikool. Nüüd viimaks saate te rõõmustada, sest jah, täna tõesti on see imeline päev.
Siinkohal pean paslikuks enese ja kogu kursuse nimel piinlikult silmad maha lüüa, pisut punastada ja häbelikul häälel moka otsast poetada "palunvabandust". Esialgsest suurest plaanist meie vanema kursuse ( 10. lennu ) eeskujul iganädalaselt blogida, pole paraku asja saanud. Ikka on see blogivärk meelest läinud või on muud tegemised ees olnud. Kuid nüüd, kus ametlik vabandus kollektiivse skleroosi eest on edastatud, asugem asja juurde. Õigemini asjade, sest viimasest blogisemisest on möödas pea terve kuu ja tehtud on nii mõndagi. Siinkohal vabandan juba ennetavalt oma kursusekaaslaste ees, kuna võib juhtuda, et ma midagi kirjutamata unustan, mis viimase kuu jooksul toimunud on. Seda sel lihtsal põhjusel, et toimunud on kaunikesti palju.
UGALA TRUMBID KÄES
Kui Vanemuine sai endale alanud hooajast värskelt lõpetanud Lavaka lennust terve peotäie uusi trumpe, siis meie trumpame ja trambime ja ukerdame terve 11. lennuga pea igapäevaselt Ugalas. Jätkuvad jõululavastuse "Hiired on hiired" (lavastaja Oleg Titov) proovid. Nüüdseks oleme juba laudade tagant püsti tõusnud, tekstiraamatud käest pannud ning tammume, hüppame, naerame, nutame ja kogunisti tantsime, rääkimata laulmisest. See kõige olulisem "Mis meil siis seljas on?" on veel pisut lahtine, aga grimmikavandid on tehtud ja varaseid näidiseid neist saab piiluda siit veidi edasi kerides. Tõe huvides peab mainima, et tegu on originaalkavandide reproduktsioonidega, kuna originaalid ise on suur saladus ja Olegi valvsa pilgu alla seitsme luku ning riivi taga. Siiski leian ma, et maailmal on õigus näha, kes neid jõulude ajal kollitama tulevad. Ahjaa - trumbid. Et me nüüd nii palju aega teatrimajas veedame, anti meile kõigile ka päris isiklikud Ugala trumpkaardid. Piiks-piiks, uks avaneb ja pääsedki külma sügise eest sooja teatrimajja varjule. Vähemalt kuni lõputunnistuse saamiseni.
LUULERÖÖGATUSED
Selle teatriaasta 15. oktoobril toimus miskit, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada mõistega klassiekskursioon. Võtsime kõik üheksateistkümnekesi ette seiklusterohke bussireisi Palale, et seal, Anna Haava kodukandis, kanda suure poetessi 150. sünniaastapäeva puhul taaskord ette A. Haava ning J. Liivi värsiridadel põhinev suurejooneline, fantastiline, geniaalne, nooruslikult energiline ning rohkete (mõningate arvustuste põhjal kogunisti liigagi rohkete) planeeritud kukkumistega luulekava "Juhan ja Anna". Aitäh Pala rahvamajale. Lihapirukad mekkisid ülihästi. Teel Palale tegime väikese vahepeatuse ka teises kirjanduslikult olulises paigas - Palamusel ehk Paunveres, Kevade ja Suve ja Sügise radadel. Kas "Juhan ja Anna" kunagi veel publiku ette jõuab, ei oska öelda, kuid Betti Alveri Kõmpa kombel me oma luuleröögatusi veel päris ahju alla ei viska - mis sellest, et väljas juba kaunikesti külm on. Äkki läheb kunagi tarvis. Teatritudengi elu on ju sama ettearvamatu kui tema tunniplaan, mis pidevalt muutub. Kunagi ei tea, millal mõni nädalavahetus müstilisel kombel tundide ja proovidega täitub või mingil mõistmatul põhjusel sootuks vabaks jääb.
Selle teatriaasta 15. oktoobril toimus miskit, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada mõistega klassiekskursioon. Võtsime kõik üheksateistkümnekesi ette seiklusterohke bussireisi Palale, et seal, Anna Haava kodukandis, kanda suure poetessi 150. sünniaastapäeva puhul taaskord ette A. Haava ning J. Liivi värsiridadel põhinev suurejooneline, fantastiline, geniaalne, nooruslikult energiline ning rohkete (mõningate arvustuste põhjal kogunisti liigagi rohkete) planeeritud kukkumistega luulekava "Juhan ja Anna". Aitäh Pala rahvamajale. Lihapirukad mekkisid ülihästi. Teel Palale tegime väikese vahepeatuse ka teises kirjanduslikult olulises paigas - Palamusel ehk Paunveres, Kevade ja Suve ja Sügise radadel. Kas "Juhan ja Anna" kunagi veel publiku ette jõuab, ei oska öelda, kuid Betti Alveri Kõmpa kombel me oma luuleröögatusi veel päris ahju alla ei viska - mis sellest, et väljas juba kaunikesti külm on. Äkki läheb kunagi tarvis. Teatritudengi elu on ju sama ettearvamatu kui tema tunniplaan, mis pidevalt muutub. Kunagi ei tea, millal mõni nädalavahetus müstilisel kombel tundide ja proovidega täitub või mingil mõistmatul põhjusel sootuks vabaks jääb.
KÜMME KORDA KUULSAMAD
Juba septembri algusest saati on nii meie kui ka vanema kursuse poisid (ja paar tüdrukut ka) käinud vahelduva eduga Võrumaa metsades müttamas. Kõik ikka õilsa eesmärgi nimel - teha kunsti. Ja noh, kui seejuures saabub ka meeletu kuulsus ning tulevased tööpakkumised televisioonis, siis miks mitte, eksole!? Tegelikult on küll Ilmar Raagiga koostöö puhas rõõm ja ju on metsaski joosta päris tore. Isiklikult ma siinjuures muljetada ei saa, kuna olen selles suurprojektis vaid väike mutrike ja mind metsa ei lasta. Ju olen veel liialt väike. Mille muuga seletada seda, et püssi asemel anti mulle kätte mängusõdurid. Mis seal ikka - ehk kunagi helges tulevikus...
Lisaks sõduriseriaali poistele teevad päris maailmas päris rollidega ilma ka kallid kursusevennad Eduard Tee ja Martin Tikk, kes astuvad üles Endla teatri lavalaudadel ("Meie aja kangelane" ja "Hiired pööningul").
Kui teatriõpingutest kuidagigi aega üle jääb, jahib sõber Ringo Ramul kuulsust ka muusikuna. Kammerorkester Ukerdajad käis kogunisti riigitelevisioonis musitseerimas.
Aga kõige kuulsam meist on ikkagi tuntud laulja ning näitleja Getter Meresmaa, kellel õnnestus kuidagimoodi juba enne ülikooliõpinguid endale kenakene filmiroll välja võluda. Nüüd ta siis sõidab mööda karget kodumaad ringi ja kohtub esilinastuste puhul publikumiga. Siit siis ka kallutatud filmisoovitus: perekond Maimikute "Kirsitubakas".
Juba septembri algusest saati on nii meie kui ka vanema kursuse poisid (ja paar tüdrukut ka) käinud vahelduva eduga Võrumaa metsades müttamas. Kõik ikka õilsa eesmärgi nimel - teha kunsti. Ja noh, kui seejuures saabub ka meeletu kuulsus ning tulevased tööpakkumised televisioonis, siis miks mitte, eksole!? Tegelikult on küll Ilmar Raagiga koostöö puhas rõõm ja ju on metsaski joosta päris tore. Isiklikult ma siinjuures muljetada ei saa, kuna olen selles suurprojektis vaid väike mutrike ja mind metsa ei lasta. Ju olen veel liialt väike. Mille muuga seletada seda, et püssi asemel anti mulle kätte mängusõdurid. Mis seal ikka - ehk kunagi helges tulevikus...
Lisaks sõduriseriaali poistele teevad päris maailmas päris rollidega ilma ka kallid kursusevennad Eduard Tee ja Martin Tikk, kes astuvad üles Endla teatri lavalaudadel ("Meie aja kangelane" ja "Hiired pööningul").
Kui teatriõpingutest kuidagigi aega üle jääb, jahib sõber Ringo Ramul kuulsust ka muusikuna. Kammerorkester Ukerdajad käis kogunisti riigitelevisioonis musitseerimas.
Aga kõige kuulsam meist on ikkagi tuntud laulja ning näitleja Getter Meresmaa, kellel õnnestus kuidagimoodi juba enne ülikooliõpinguid endale kenakene filmiroll välja võluda. Nüüd ta siis sõidab mööda karget kodumaad ringi ja kohtub esilinastuste puhul publikumiga. Siit siis ka kallutatud filmisoovitus: perekond Maimikute "Kirsitubakas".
Я ЧАЙКА (ehk komöödia 19. stseenis)
Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult me ikka käime koolis ka. Ei ole see teatritudengi elu midagi meelakkumine, kuigi eelneva jutu põhjal nõnda võib näida. Hommikuti kella kaheksast oleme ikka Kaljuga erialas ning harjutame stseene Tšehhovi "Kajakast". Eesti keeles ja vene keeles ja eesti-vene segakeeles. Kõik variandid saavad läbi proovitud. Äsja just tuletasime Malliga meelde ka, kuidas 19. sajandi Venemaal istuda-astuda-kummarduda-seista.
Lisaks erialale on veel fantastilised psühholoogia, suurepärased kunstiajaloo, segased semiootika ning silmi avavad teatriajaloo loengud ja hääletreening ja lavakõne ja lavavõitlus. Kuskil kunagi peame lavastajatudengitega oma lavastused ka välja tooma. Siinkohal tervitused Helenale, kes parasjagu Marimaal pärimusteatriga Taarka juba lund naudib ja Ringole, kes oma tänaõhtuse prooviaja Kirsitubaka vaatamiseks ohverdas. Aga me saame hakkama! Ei. Me saame väga hästi hakkama! Pealegi on jaanuarini veel aega. Vähemalt nõnda saab end lohutada, kuigi tegelikkuses aeg hirmsa kiirusega mööda vihiseb. Alles see oli, kui sai Tallinnas Lennusadamas kurdetud, et appi, kui palav on. Praegu oleks päris hea, kui oleks korrakski palav.
ELU ILU JA VALU
Parasjagu on akadeemias toimumas ka rebastenädala sündmused. Et teatrikursuseid võetakse vastu üle aasta, siis meil kuigi palju otsest kokkupuudet ja asjatamist sellega ei ole. Aga sõpradele etenduskunstide osakonnast tuleme ikka appi. Eks ole ju endal ka tore noori tantsutüdrukuid väntsutada. Teinekord võib väntsutamisega muidugi ka pisut liiale minna, nii et juhtuvad õnnetused. Nii vajas ka eilsel ristimiste ööl üks tütarlaps õnnetul kombel külmakotti. Õnneks ma teadsin kus see asub. Mõned asjad lihtsalt jäävad meelde. Nagu see, kus asub külmakott ja spray, sest et oled just kaks õhtut tagasi tantsuproovis väikese varba luu katki murdnud. Tulevase merisea katkine varbaluu on seega praeguse seisuga viimane kehaline vigastus pikas sinikate, peapõrutuste, lihasvalude ja põletike reas, mis on tingitud nii lavavõitlusest kui spontaanselt kukkuvatest riiulitest. Vaimsetest vigadest ja puudustest pole mõtetki rääkida. On ju ammu teada tõde, et ega need teatriinimesed päris mõistuse juures ei ole. Ka Kalju ei väsi seda meelde tuletamast. Eriti meeldib talle seda ütelda tudengivarjudele, kes meil üha tihemini külas on hakanud käima.
Kõige selle eelpool kirjeldatud hulluse kõrval üritavad mõned meist miskipärast kompromissitu jonnakusega ka mingisugust eraelu omada. Siinkirjutaja nende seas. Ühel õhtul õnnestus kogunisti härra Ramuli ja preili Sutiga kitarrifestivali külastada ja hääd muusikat nautida. Üheks õndsaks hetkeks suutsin sootuks unustada eelseisvad proovid, tunnid, esseed ja eksamid. Oli selline sõnuseletamatult kerge tunne. Muidugi tuli kõik ühel hetkel korraga mu teadvusesse tagasi, kuid miski oli selle vahepealse ajaga siiski muutunud ja nii mõnigi asi loksus iseenesest paika. Seega soovitan lõpetuseks kõigile, kel ehk elutempo kiire ja pea pulki täis, korraks peatuda, üks hea kontsert või plaat leida ja lihtsalt kuulata. Sest kõige olulisem on kuulata oma südame häält. Kuulake, kuulake... ja mida te kuulete?
Et on juba oktoobrikuu lõpp ja meie kursuse blogipidamise järjepidevus on kaunikesti ebamäärane, soovin teile, kallid lugejad, juba ette ära kauneid jõule ja head uut aastat! Sakalas juba kirjutati, milline saab olema Viljandi linna seekordne jõulupuu ja suuremates kauplustes hiilivad päkapikudki ringi. Olge siis head lapsed ja mõtelge häid mõtteid - päkad näevad KÕIKE!
Jääge moodsaks!
Karl (Papa Carlo) Sakrits
Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult me ikka käime koolis ka. Ei ole see teatritudengi elu midagi meelakkumine, kuigi eelneva jutu põhjal nõnda võib näida. Hommikuti kella kaheksast oleme ikka Kaljuga erialas ning harjutame stseene Tšehhovi "Kajakast". Eesti keeles ja vene keeles ja eesti-vene segakeeles. Kõik variandid saavad läbi proovitud. Äsja just tuletasime Malliga meelde ka, kuidas 19. sajandi Venemaal istuda-astuda-kummarduda-seista.
Lisaks erialale on veel fantastilised psühholoogia, suurepärased kunstiajaloo, segased semiootika ning silmi avavad teatriajaloo loengud ja hääletreening ja lavakõne ja lavavõitlus. Kuskil kunagi peame lavastajatudengitega oma lavastused ka välja tooma. Siinkohal tervitused Helenale, kes parasjagu Marimaal pärimusteatriga Taarka juba lund naudib ja Ringole, kes oma tänaõhtuse prooviaja Kirsitubaka vaatamiseks ohverdas. Aga me saame hakkama! Ei. Me saame väga hästi hakkama! Pealegi on jaanuarini veel aega. Vähemalt nõnda saab end lohutada, kuigi tegelikkuses aeg hirmsa kiirusega mööda vihiseb. Alles see oli, kui sai Tallinnas Lennusadamas kurdetud, et appi, kui palav on. Praegu oleks päris hea, kui oleks korrakski palav.
ELU ILU JA VALU
Parasjagu on akadeemias toimumas ka rebastenädala sündmused. Et teatrikursuseid võetakse vastu üle aasta, siis meil kuigi palju otsest kokkupuudet ja asjatamist sellega ei ole. Aga sõpradele etenduskunstide osakonnast tuleme ikka appi. Eks ole ju endal ka tore noori tantsutüdrukuid väntsutada. Teinekord võib väntsutamisega muidugi ka pisut liiale minna, nii et juhtuvad õnnetused. Nii vajas ka eilsel ristimiste ööl üks tütarlaps õnnetul kombel külmakotti. Õnneks ma teadsin kus see asub. Mõned asjad lihtsalt jäävad meelde. Nagu see, kus asub külmakott ja spray, sest et oled just kaks õhtut tagasi tantsuproovis väikese varba luu katki murdnud. Tulevase merisea katkine varbaluu on seega praeguse seisuga viimane kehaline vigastus pikas sinikate, peapõrutuste, lihasvalude ja põletike reas, mis on tingitud nii lavavõitlusest kui spontaanselt kukkuvatest riiulitest. Vaimsetest vigadest ja puudustest pole mõtetki rääkida. On ju ammu teada tõde, et ega need teatriinimesed päris mõistuse juures ei ole. Ka Kalju ei väsi seda meelde tuletamast. Eriti meeldib talle seda ütelda tudengivarjudele, kes meil üha tihemini külas on hakanud käima.
Kõige selle eelpool kirjeldatud hulluse kõrval üritavad mõned meist miskipärast kompromissitu jonnakusega ka mingisugust eraelu omada. Siinkirjutaja nende seas. Ühel õhtul õnnestus kogunisti härra Ramuli ja preili Sutiga kitarrifestivali külastada ja hääd muusikat nautida. Üheks õndsaks hetkeks suutsin sootuks unustada eelseisvad proovid, tunnid, esseed ja eksamid. Oli selline sõnuseletamatult kerge tunne. Muidugi tuli kõik ühel hetkel korraga mu teadvusesse tagasi, kuid miski oli selle vahepealse ajaga siiski muutunud ja nii mõnigi asi loksus iseenesest paika. Seega soovitan lõpetuseks kõigile, kel ehk elutempo kiire ja pea pulki täis, korraks peatuda, üks hea kontsert või plaat leida ja lihtsalt kuulata. Sest kõige olulisem on kuulata oma südame häält. Kuulake, kuulake... ja mida te kuulete?
Et on juba oktoobrikuu lõpp ja meie kursuse blogipidamise järjepidevus on kaunikesti ebamäärane, soovin teile, kallid lugejad, juba ette ära kauneid jõule ja head uut aastat! Sakalas juba kirjutati, milline saab olema Viljandi linna seekordne jõulupuu ja suuremates kauplustes hiilivad päkapikudki ringi. Olge siis head lapsed ja mõtelge häid mõtteid - päkad näevad KÕIKE!
Jääge moodsaks!
Karl (Papa Carlo) Sakrits