Ahoi, kaasteeline, kindlasti tunned juba puudust 11. lennu ennekuulmatutest seiklustest elik esimestest sammudest teatrimaastikul ja oled purenud sõrmi ootusärevuses, millal järgmine lendur/lendajanna (uudissõna tüvest lend) need siin blogikeskkonnas nähtavale toob.
Alustagem siis katkega Jaan Krossi luuletusest „Kallis vihm“.
Õhtu on pime ja soe.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.
Meie Granti-pärastlõunaid ja meie Granti-õhtuid käib sageli külastamas kallis vihm. Kord on see nii pehme, soe ja vallatu, kord jällegi külm ja kontidessepugev. Vallatu vihm võlub garderoobi- ja grimmisoojakust välja vihmapüüdjad neiud. Etenduse ajal teeb vallatu vihm publikust esinejad. Kui suurest pehmest pilvest langevad esimesed arglikud piisad, siis hakkab publik rahutult nihelema, käed sobravad kottides, välja tõmmataksed keebid, pereisad jooksevad tribüünidelt keebi- või pleedijahile, et täita on pereisarolli. Seejärel toimub üldine pleedimähkumine, keepipugemine, vihmakeebivõitlus, mille tagajärjel keep ikkagi alistatakse. Keebistatud saavad nii emad-isad kui ka lapsed. Stoilisena, vihma püüdes istub vaid Tauno Kangro ja müristab naerda. Ja see rõõmustab meid. Veelgi rohkem toob vallatu vihm elevust lavatagustesse sfääridesse, kus sellest saab peamine jutuaine. Kõneldakse Norra ilmateatest, Granti-maooride ja Granti-aborigeenide värvide püsimisest, vihmapüüdja-tüdrukute tempudest, elevil näod piiluvad taevast ja suuri pehmeid pilvi, millest jätuvalt sabiseb kallis vihm. Aga see teine, see kibe ja kontidessepugev vihm ei tule suurest pehmest pilvest, vaid piitsutab ning pühib minema ka elevuse. Soojakutesse poevad ka vihmapüüdjad-tüdrukud, siia ja sinna soojaku nurka tekivad tekikoletised. Tekikoletised pole muud kui pleedidesse mähkunud Granti trupi liikmed. Esimesel hetkel kohe ei saagi aru, kes su kõrval istub. Õnneks on Tuuli muretsenud pehmed ja värvilised pleedid, mistõttu on Granti tekikoletised sõbralikult helesinised, liblikased, apelsinioranžid.... Tekikoletised võivad magada kus tahes. Kõige ekstreemsem variant on siiani olnud grimmisoojakus laua all. Ja neid koletisi oli seal kohe mitmeid. See oli üks suur värviline pundar, kes lakkamatult itsitas ja ma olen täiesti veendunud, et tegemist oli vihmapüüdja-tüdrukutega, kes olid digimuutunud tekikoletisteks. Kursavend-tekikoletiste kohta ma siinkohal ei kirjuta, sest ma ei taha nende mehelikkust kuidagi kompromiteerida.
Alustagem siis katkega Jaan Krossi luuletusest „Kallis vihm“.
Õhtu on pime ja soe.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.
Meie Granti-pärastlõunaid ja meie Granti-õhtuid käib sageli külastamas kallis vihm. Kord on see nii pehme, soe ja vallatu, kord jällegi külm ja kontidessepugev. Vallatu vihm võlub garderoobi- ja grimmisoojakust välja vihmapüüdjad neiud. Etenduse ajal teeb vallatu vihm publikust esinejad. Kui suurest pehmest pilvest langevad esimesed arglikud piisad, siis hakkab publik rahutult nihelema, käed sobravad kottides, välja tõmmataksed keebid, pereisad jooksevad tribüünidelt keebi- või pleedijahile, et täita on pereisarolli. Seejärel toimub üldine pleedimähkumine, keepipugemine, vihmakeebivõitlus, mille tagajärjel keep ikkagi alistatakse. Keebistatud saavad nii emad-isad kui ka lapsed. Stoilisena, vihma püüdes istub vaid Tauno Kangro ja müristab naerda. Ja see rõõmustab meid. Veelgi rohkem toob vallatu vihm elevust lavatagustesse sfääridesse, kus sellest saab peamine jutuaine. Kõneldakse Norra ilmateatest, Granti-maooride ja Granti-aborigeenide värvide püsimisest, vihmapüüdja-tüdrukute tempudest, elevil näod piiluvad taevast ja suuri pehmeid pilvi, millest jätuvalt sabiseb kallis vihm. Aga see teine, see kibe ja kontidessepugev vihm ei tule suurest pehmest pilvest, vaid piitsutab ning pühib minema ka elevuse. Soojakutesse poevad ka vihmapüüdjad-tüdrukud, siia ja sinna soojaku nurka tekivad tekikoletised. Tekikoletised pole muud kui pleedidesse mähkunud Granti trupi liikmed. Esimesel hetkel kohe ei saagi aru, kes su kõrval istub. Õnneks on Tuuli muretsenud pehmed ja värvilised pleedid, mistõttu on Granti tekikoletised sõbralikult helesinised, liblikased, apelsinioranžid.... Tekikoletised võivad magada kus tahes. Kõige ekstreemsem variant on siiani olnud grimmisoojakus laua all. Ja neid koletisi oli seal kohe mitmeid. See oli üks suur värviline pundar, kes lakkamatult itsitas ja ma olen täiesti veendunud, et tegemist oli vihmapüüdja-tüdrukutega, kes olid digimuutunud tekikoletisteks. Kursavend-tekikoletiste kohta ma siinkohal ei kirjuta, sest ma ei taha nende mehelikkust kuidagi kompromiteerida.
Ja kui meil pole parasjagu Granti-pärastlõuna või Granti-õhtu ja me pole tekikoletised, siis me valmistume oma järgmiseks ülesastumiseks Draama festivali kõrvalprogrammis „Teatro Poetico“. Meie luulelavastust „Juhan ja Anna“ saab vaadata 4. septembril kell 21.00 Tartu Ülikooli kirikus. NUKU proovisaalis (aitäh NUKU-le selle võimaluse eest!) pole jälgegi tekikoletistest, vaid 19 noort üritavad pugeda Juhani ja Anna maailma, mõista nende hirme ja rõõme, aru saada tolleaegsetest mõtlemisviisidest, leida endas nende ihad ja soovid ...
Ja laenates Liivilt sõnu võin öelda, et hõlpsam on mägesid tõsta, kergem on kaljusid kanda, hõlpsam on ilmasid hoida, kui saada üheks selliste suurvaimudega kui Juhan Liiv ja Anna Haava. Tulge meie ponnistust kaema!
Teile raporteeris lendajanna Helena, mõndele tuntud ka kui Lena, Lenotška, Lenka või Elona.
Ja laenates Liivilt sõnu võin öelda, et hõlpsam on mägesid tõsta, kergem on kaljusid kanda, hõlpsam on ilmasid hoida, kui saada üheks selliste suurvaimudega kui Juhan Liiv ja Anna Haava. Tulge meie ponnistust kaema!
Teile raporteeris lendajanna Helena, mõndele tuntud ka kui Lena, Lenotška, Lenka või Elona.