В летной гавани, на палубе «Suur Tõll» актерами NUKU театра и ,разумеется, не без участия  11-го театрального курса Вильяндиской культурной академии было сыграно тринадцать спектаклей! На этой неделе природа была за нас, ведь когда проходили спектакли, тучи обходили летную гавань стороной. 

Думаю, что для студентов играть одну постановку такое большое количество раз, оказалось в новинку, однако не один из нас не назвал бы это рутиной, так как мы всегда находим что-нибудь новое в наших ролях.

На прошедшей неделе наш курс был занят не только спектаклем «Дети капитана Гранта», но  и репетициями стихотворений Юхана Лиива и Анны Хаавы, с которыми мы выступим в сентябре, на фестивале драмы в Тарту.

Нас ждет еще неделя спектаклей и репетиций, а затем мы отправляемся Вильянди, начинать новый учебный год как второкурсники.

Ahoi, kaasteeline, kindlasti tunned juba puudust 11. lennu ennekuulmatutest seiklustest elik esimestest sammudest teatrimaastikul ja oled purenud sõrmi ootusärevuses, millal järgmine lendur/lendajanna (uudissõna tüvest lend) need siin blogikeskkonnas nähtavale toob.

Alustagem siis katkega Jaan Krossi luuletusest „Kallis vihm“.

Õhtu on pime ja soe.
Ja suurest pehmest pilvest
sabiseb
kallis vihm
Heledad aknad on rõõmsad ja märjad.
Tumedad puud on rõõmsad ja märjad
ja suurest pehmest pilvest
sabiseb kallis vihm.

Meie Granti-pärastlõunaid ja meie Granti-õhtuid käib sageli külastamas kallis vihm. Kord on see nii pehme, soe ja vallatu, kord jällegi külm ja kontidessepugev. Vallatu vihm võlub garderoobi- ja grimmisoojakust välja vihmapüüdjad neiud. Etenduse ajal teeb vallatu vihm publikust esinejad. Kui suurest pehmest pilvest langevad esimesed arglikud piisad, siis hakkab publik rahutult nihelema, käed sobravad kottides, välja tõmmataksed keebid, pereisad jooksevad tribüünidelt keebi- või pleedijahile, et täita on pereisarolli. Seejärel toimub üldine pleedimähkumine, keepipugemine, vihmakeebivõitlus, mille tagajärjel keep ikkagi alistatakse. Keebistatud saavad nii emad-isad kui ka lapsed. Stoilisena, vihma püüdes istub vaid Tauno Kangro ja müristab naerda. Ja see rõõmustab meid. Veelgi rohkem toob vallatu vihm elevust lavatagustesse sfääridesse, kus sellest saab peamine jutuaine. Kõneldakse Norra ilmateatest, Granti-maooride ja Granti-aborigeenide värvide püsimisest, vihmapüüdja-tüdrukute tempudest, elevil näod piiluvad taevast ja suuri pehmeid pilvi, millest jätuvalt sabiseb kallis vihm. Aga see teine, see kibe ja kontidessepugev vihm ei tule suurest pehmest pilvest, vaid piitsutab ning pühib minema ka elevuse. Soojakutesse poevad ka vihmapüüdjad-tüdrukud, siia ja sinna soojaku nurka tekivad tekikoletised. Tekikoletised pole muud kui pleedidesse mähkunud Granti trupi liikmed. Esimesel hetkel kohe ei saagi aru, kes su kõrval istub. Õnneks on Tuuli muretsenud pehmed ja värvilised pleedid, mistõttu on Granti tekikoletised sõbralikult helesinised, liblikased, apelsinioranžid.... Tekikoletised võivad magada kus tahes. Kõige ekstreemsem variant on siiani olnud grimmisoojakus laua all. Ja neid koletisi oli seal kohe mitmeid. See oli üks suur värviline pundar, kes lakkamatult itsitas ja ma olen täiesti veendunud, et tegemist oli vihmapüüdja-tüdrukutega, kes olid digimuutunud tekikoletisteks. Kursavend-tekikoletiste kohta ma siinkohal ei kirjuta, sest ma ei taha nende mehelikkust kuidagi kompromiteerida.

Ja kui meil pole parasjagu Granti-pärastlõuna või Granti-õhtu ja me pole tekikoletised, siis me valmistume oma järgmiseks ülesastumiseks Draama festivali kõrvalprogrammis „Teatro Poetico“. Meie luulelavastust „Juhan ja Anna“ saab vaadata 4. septembril kell 21.00 Tartu Ülikooli kirikus. NUKU proovisaalis (aitäh NUKU-le selle võimaluse eest!) pole jälgegi tekikoletistest, vaid 19 noort üritavad pugeda Juhani ja Anna maailma, mõista nende hirme ja rõõme, aru saada tolleaegsetest mõtlemisviisidest, leida endas nende ihad ja soovid ... 

Ja laenates Liivilt sõnu võin öelda, et hõlpsam on mägesid tõsta, kergem on kaljusid kanda, hõlpsam on ilmasid hoida, kui saada üheks selliste suurvaimudega kui Juhan Liiv ja Anna Haava. Tulge meie ponnistust kaema!

Teile raporteeris lendajanna Helena, mõndele tuntud ka kui Lena, Lenotška, Lenka või Elona.

Kunagi ammu on üks ülitähelepanelik inimene teinud tabava märkuse: "Päevad ei ole vennad." Oh sa... Geniaalne! Päevad on ju päevad ja vennad on vennad ja üleüldse on tegemist täiesti võrdlematute subjektidega.
Kummaline, kuidas võib habras inimolevus ühel hetkel elust nii võrratult suurt naudingut tunda, kui järgmisel päeval, mis pole eelmise ega järgmise ega käesoleva vend, kogeb purustavat kurbust. Siinkohal vihjab siinkirjutaja peenelt teda tabanud ebaõnnele, lausa hukatusele - tema punane elegantne maastikuratas on varastatud! Ja veel kust kohast?! Tallinna vanalinnast... Oo, Tallinn, sa rahvaste paabel, mu hukatus, mu arm...  Ometi on aga siinkirjutaja näol tegemist optimistiga, kes aeg-ajalt ikka vaatamas käib, ega pole armas kaaskodanik tema vara tagastanud. On ju täiesti võimalik, et tol saatuslikul ööl tekkis mõnel nooremal inimesel vastupandamatu soov just selle rattaga, mille esipidur puruks ja tagumine pidur kehvake, mäest alla lõbusõitu teha. Lõbus sõit oleks igatahes. Peatumine samuti. 
Pärast säärast kahetsusväärset juhtumit, ei lasknud maailm kellelgi liialt pikka kibedust tunda. Möödunud nädalal pidasime Jaune ja Eduardi sünnipäevi! Olge te siinkohal taas tervitatud! Küll alles värisesid mäed, kaikusid kantsid ja kõmisesid orud, kui Viljandi delegatsioon Tallinna vanalinna lahti lasti... Mitu päeva väldanud pidustused võib lugeda edukateks - pühitsesime väärikalt sisse oma kaaslaste uued eluaastad.
Eelmainitud põletavalt põnevate sündmuste valguses ei maksa ju ometi unustada etenduse "Kapten Granti lapsed" proove, kus möödunud nädala hitt-teema oli päiksesepõletus. Märkimata ei saa ka jätta sõber Taneli õnnetut päeva, mil tal õnnestus hankida koguni seitse kehavigastust. Tanel molodets, rabotajet... (Tanel on tubli, töötab...)
Peatselt saabuva esietenduse valguses kandsime proovides juba kostüüme ja nautisime eepilisi vaateid, mida pakub Indrek Sammuli seatud lavavõitlus. 
Meie töötame edasi, tulgu taevast pussnuge või õlut ja ootame teid esietendusele 9. augustil kell 18.00 Lennusadamas. Hoidkem end, hoidkem oma rattaid ja muud vallasvara ning mis peamine, hoidkem sõpru. 

Alati teie Jürgenson, Grete