See, mida teie silmad hetkel näevad, on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 11. lennu elu esimene blogisissekanne. Okei, mitte päris esimene. Kunagi ammu läks meie energiast pakatav Jaune hoogu ja tegi mingi väikese postituse sellest, kuidas me kooli sisse saime, kuid kustutas selle üsna pea ära - alles jäi vaid pealkiri. Nüüd oleme aga kodulehega põhimõtteliselt maha saanud ja kuna meil on käsil esimene suuremat sorti projekt, siis leidsime, et võiks hakata veidi ka oma muljeid elust, olust ja teatrikoolist kirja panema. |
Nõndaks siis. Võime uhkusega öelda, et esimene aasta koolis on läbi. Nägime higi, nägime verd, nägime pisaraid, nägime seljatraumasid, õlatraumasid, kõritraumasid, silmapõletikku… Kohtusime erinevate suurte kunstnikega välismaalt: Aleksandr Stavisskii Peterburist, Venjamin Filshtinskii Venemaalt, madam Marina Perelešina Moskvast, Neville Tranter Hollandist, veelkord madam Perelešina Moskvast, ühed kenad põhjamaised neiud Norrast.
Õppisime, kuidas laval peaks olema ja kuidas sealolla ei tohiks. Õppisime kujuteldavate asjadega armastama, vihkama, ahistama. Õppisime vaikselt rääkima, valjult rääkima, sosistama. Õppisime kukerpalle edaspidi, tagurpidi, külgepidi, inimesipidi, toolepidi, laudupidi. Õppisime rumbat, sambat, džaivi ja mõned said isegi tango selgeks. Mängisime kujutluspiltides ja reaalsuses, kallistasime puid ja hüüdsime paarisbalanssi võttes: „Oo, vennatapp!“
Ja siis saadeti meid asumisele Tallinnasse. Kogu kursusega. Pooleks suveks. Öeldi: „Teid on vaja! Minge päästke Kapten Grant!“ Kõik läksime suure hurraaga NUKUsse kohale, kuid siis läks asi veidi segaseks... Osad meist hakkasid metsalisteks, teised meremeesteks, tüdrukud muutusid hoopis litsakaks! Siis aga sai proov läbi ja kõik oli jälle endine. Liisu oli ikka Liisu, Grete ikka Grete, Karin ikka Karin, Martin ikka Tikk, Karl ikka Papa, Matsu ikka Tiit ja nii edasi…
Õppisime, kuidas laval peaks olema ja kuidas sealolla ei tohiks. Õppisime kujuteldavate asjadega armastama, vihkama, ahistama. Õppisime vaikselt rääkima, valjult rääkima, sosistama. Õppisime kukerpalle edaspidi, tagurpidi, külgepidi, inimesipidi, toolepidi, laudupidi. Õppisime rumbat, sambat, džaivi ja mõned said isegi tango selgeks. Mängisime kujutluspiltides ja reaalsuses, kallistasime puid ja hüüdsime paarisbalanssi võttes: „Oo, vennatapp!“
Ja siis saadeti meid asumisele Tallinnasse. Kogu kursusega. Pooleks suveks. Öeldi: „Teid on vaja! Minge päästke Kapten Grant!“ Kõik läksime suure hurraaga NUKUsse kohale, kuid siis läks asi veidi segaseks... Osad meist hakkasid metsalisteks, teised meremeesteks, tüdrukud muutusid hoopis litsakaks! Siis aga sai proov läbi ja kõik oli jälle endine. Liisu oli ikka Liisu, Grete ikka Grete, Karin ikka Karin, Martin ikka Tikk, Karl ikka Papa, Matsu ikka Tiit ja nii edasi…
Minnes nüüd siis asja kallale. NUKUs esietendub 9. augustil suur suvelavastus: „Kapten Granti lapsed.“ Meie oleme kogu kursusega (+ 1 vanemkursuslane, kelleks on noorhärra Veinberg) etendamas filigraanseid taustajõude tsiviliseeritud sadamarahvast verejanuliste maoorideni. Praeguseks on meil seljataga poolteist nädalat proove. Intensiivsem töö sai alguse siis, kui reedel, kaheksateistkümnendal saabus meie koreograaf (kooliõde) Renate Valme. Ja siin me nüüd siis oleme, vihume kunsti teha nii, et silme eest must. |